Nii mind üks täiesti ootamatu mõtisklus tabaski. Nimelt ei ole me keegi ilmselt kunagi mõelnud selle peale, et surnud sea tükid mida me poest ostame on päris surnud seast kuidagi rituaalsel ja läbimõeldud viisil jupitatud.

Kujuta ette, et sul on nuga ja surnud siga ja su eesmärk on see siga kuidagi mõistlikult jupitada ja sellega paar kuud oma pere ära toita. Ütleme, et kimbatus missugune.

Kujutan ette, et püüaksin kuidagi jalad ära lõigata ja siis omakorda kuidagi ribid kätte saada ja siis ma ilmselt saeks või raiuks rümba kuidagi seibideks. Ometi ei ole see ju viis kuidas reaalselt siga tükeldatakse. Meil on vaja hoida lahus rasv ja sidekoed ja püüda vältida luude sattumist tükkidesse, samal ajal tulemust teatud kokanduslikult töödeldavas formaadis hoides.

Tuleb välja, et sea tükeldamisel on lausa koolkonnad. Ameeriklased lõiguvad siga võimalikult väheste liigutustega; maksimeerides tõhusust. Euroopa traditsioon püüab aga säilitada terviklikke lihaseid. Teisisõnu on sea lihakeha omamoodi kaart või ruumiline mõistatus või mingi ruum, mida lihunik oma noateraga uurib, avastab ja töötleb. Seda siis vastavalt tollesama lihuniku eesmärkidele ja kogemusele.

Alljärgnevalt on näha kaks filmiklippi. Üks Itaaliast, kus siga jupitatakse traditsiooniliselt ja püütakse säilitada sinkide-vorstidena; teine Ameerikast, kus (minu silmis täiesti kõhedal moel püstihull lihafännist) lihunik sea veidi kaasaegsemal anonüümsel meetodil juppeks laseb.

Mõlema puhul on näha, et tegijatel on olemas konkreetne süsteem, terve nimede nomenklatuur ja traditsioon, millele me kunagi tegelikult sellisel moel mõelnud ei ole.

Selgitamata põhjalikult detaile võib öelda, et Anoüümne video ilmselt teeklaasist väljuvat tormi ei tekita ning kui me homme rünnakuid näeme, on tegemist pigem üksiküritaja(te)ga.

Anonymous ei ole tavamõistes organisatsioon, vaid pigem nimi või silt, mille abil on võimalik kõnetada kõnetada nii huligaane, kui ühiskondilkke aktiviste. Tõsisem rünnak Anonymouse poolt oleks mõeldav vaid siis, kui Eesti vastu oleks võrgus üldisem pahameel.

See tähendab, et Eesti press võttis antud teema vahest liiga suure elevusega ette. Üleskutsest võib spekuleerida, et video autor on ilmselt keegi kohalik, kes ajakirjanduse tähelepanu oodata ei osanud ja kes ilmselt saabki kõhutäie naerda (või nutta kui avastab, et ta oma jälgi piisavalt hästi ei ole seganud).

Ometi, kuna küberruumis on rünnakud pea alalised, võiks veebimeistrid võtta seda videot kui meeldetuletust, et neil on kindlasti kuskil mõni paikamata turvaauguga server ning arvestada selle riskiga, et mingi kõrgendatud tähelepanu võib meile ka osaks saada.

Mis puutub rünnete õigustatusse, tuleb mõista, et teenust segav ülekoormusrünnak on osadele selle kasutajatele millegi vastu protestimise üks vorme. Kui tuua veidi kohatu paralleel: meie arstid protestivad ju veidi analoogselt (tõsi küll enda poolt osutatud) ühiskondlikku teenuse kättesaadavust häirides ning ka neile on nii poolt-kui vastukõnelejaid. Streik on ühiskonnas vastuvõetav nagu on seda ka tänavate rahumeelne ummistamine või riigikogu töö segavate küsimustega öösse venitamine.

Teisisõnu on täna küberrünnakutes ühte patta asetatud riikide sõjaline sekkumine arvutivõrgu töösse, küberkurjategijate väljapressimised, ühiskondlike aktivistide omatahtsi tegutsemine ning motiveerimatu huligaanitsemine.

Eelnev rünnakuid ei õigusta, aga ilmselt aitab mõista, et miljoni noorte võrgukasutaja iseorganiseerumiseks peab keegi nad reaalselt välja pahandama.

Praamivana tuli pärast otste lahtivõtmist meie poole tahaotsa ja muheles: “täna saab nalja.” Tuul oli ju kuskil üle 13 meetri sekundis. Vanasti polnud reeglid lubanud üle 12-meetrise tuulega üldse liikuda, aga nüüd olevat see rohkem laevajuhi suva ja vastutus. Kasum on ju firmade ainus eetika.

Õnneks teenis see kõik meie huve ja vaatasime huviga kuidas lätlased laevaninna ronisid. See pidi olema neil kombeks ja kuna me teadsime, et siin nalja hakkab saama, ootasime puänti, ehk siis teisisõnu seda suurt üle laeva pühkivat lainet.

Meri kõigutas ja osad meist olid veidi merehaiged ja närvis; minu eelmise suve Soomeretk oli mu laeva kreenimineku osas aga laus-immuunseks muutnud. Kõik alla 35 kraadi on täiesti ükskõik. Leedukate turismibuss meie kõrval ilmselt nii poleks arvanud.

Igal juhul sai laevanina aeg-ajalt hea laine ja lätlased kadusid ükshaaval suurema vee teelt ära.

Mõtlesin üht sellist lainet ka pildistama minna ja kui enda suunas tormavat veemassi nägin, suutis mu fotograafi-instinkt õnneks päästikule vajutada. Hetk hiljem olin tänulik, et mu fotokas on üsna ilmastikukindlaks ehitatud.

Kihnus puhus kõige ilgem tuul maailmas ning suundusime vast-avatud kohvikusse. Tutvusime ühe külapurjukiga, kes uuris meie tausta ja ühe teise külapurjukiga kes kurtis, et ta raip ei mäleta kus ta oma auto jättis. Loodetavasti oli see peen nali, sest kaine ta küll polnud.

Sõime ja imetlesime kördis tädi. Kört on see kohalik triibuseelik. Pärast oli rattal üks veelgi vanem tädi kelle kört ja kampsun olid veelgi ägedamad, aga kes ise juba paraku vähem kaubanduslik välja nägi.

Pärast sööki otsisime oma kämpingu ja lugesime, et rannas kasvab imeline Randoga-putk — ilmselgelt miskine Venemaal Randoga kandis avastatud pentsik tõug. Kõrvalepõike korras ei meenuta see taim eriti putke vaid pigem ogalist merikapsast.

Hiljem andsin ühe majaka juures ühele ligitikkunud sõbralikule koerale lõuga (sest tüüp tahtis mu hoolikalt balansseeritud fotokasse hüpata kivil) ja pälvisin tema igavese austuse karjajuhina.

Siis sõime veel, käisime muuseumis, sõitsime ja logelesime liitrise maapilsneri seltsis rannas.

Kessu, kes vaeseke oli Liisi väljasõitu pea terve päeva oodanud, saabus nii, et tal oli laeva kohal vikerkaar, mis oli natuke äge vaade, arvestades, et kui talle sadamasse vastu läksime oli ka hetkeks vikerkaar ja siis enam polnud. Ta üldiselt rändaski vikerkaarega, sest hommikul lahkudes oli tal ka üks pea kohal.

Kuna ma lahkumisest eraldi posti ei tee, tahaks veel mainida, et enne kui Pärnusse rongile jõudsime (pärnu rongijaam on täiesti uskumatult kaugele ehitatud), sadas vihm meid täiesti läbimärjaks.

Aga me kuivasime ja triumfeerisime looduse üle ja oleme kõik elus. Tänan kõiki uudishimulikke lugejaid; kohtumiseni kunagi hiljem.

Siis väntasime end sinnakanti, kus on võimalik praamile minna. Meid ootas seal turismitalu.

Kui ma kirjutan “väntasime”, siis neile kes rattamatka pole teinud väikese asja, et kui ma kirjutan väntamine, siis on see neljandal päeval täielik agoonia. Su tagumik on paistes, sest sadul on seda kolm päeva järjest kloppinud: iga viimne kui närv on vaagnaluu ja sadula vahel püdelaks klopitud ja see hetk, mil sadulasse istumise esmane valu üle läheb on mingil määral õnnis. See aeg möödub nii pooleteise tunni jooksul, pärast mida tuleb sadulast aeg-ajalt püsti tõusta ja siis edasi sõita.

Kui lähed metsapeatusele, on tunne nagu hoiaks sõrmede vahel midagi, mis pole üleni sinu kehaosa.

Ühesõnaga me sõitsime end sinna kohta, kus oli turismitalu ja saun, mis oli algul leige ja hiljem vähem leige ja küürisime endalt kogu võimaliku allesjäänud mustuse ja saime veidi sooja naha vahele.

Pärast õhtul, kui Kanter viskas oma ketast, pesin kraanikausis dušigeeli abil oma sokke. Pärast pesu lõhnasid nad varasemaga võrreldes jumalikult.

Teekond viis meid vihmas läbi Koonga retrohõngulise restorani ja joodikuga palistatud poekese kaugele edasi. Meid kandis asfalt ning päev möödus piserdava vihma all.

Lõpuks jõudsime Matsiranda — kohalike lahkurite selgitusel lausa eriti mõnusa RMK katusega lauakese äärde. Meie ümber oli äikse-eelne mõnusus: taevas oli täis halle pilvi, õhk oli niiske, taamal mürisesid veidi mustemad pilved laisalt ja mina läksin sel suvel esimest ja viimast korda merre ujuma. See oli karge, külm, aga värskendav kui ükskord välja said ja 10 minutit ootasid.

Tähistasin värskendumist sellega et panin selga kõik oma mõnusad kuivad riided sest olin kriuksuvalt puhas ja mul oli vahelduseks kuiv ja mõnus. Ei tihanud isegi telki üles panna, sest kuigi äike oli üle mere lähenemas, oli mul magamiseks laud, katusealune ja teatud märja telgi vastane meelsus, mis paneb mõtlema, et magamiskott väikse matiga katusealuses on just see, mida ööks vaja.

Igal juhul sussutati metallkaminas üles ka väike lõkkeke ning tasapisi lähemale nihkuv tume pilv viis mu mõttele, et pimedas telgi ülespanek on nõme ja et igaks juhuks on heam, kui telk ka varuks võtta on. Agnes hakkas priimusega makarone keetma ja ahvikiirusel läks sõprade abil üles ka minu telk.

Gregik lõi oma pea ilge mürakaga vastu katusealust, röögatas majesteetlikult midagi roppu ja virutas katusealusele täie rauaga ühe mütaka. Seellest episoodist tekkinud ärev meeleolu sobis läheneva äikesega suurepärasemalt, kui tol hetkel arvata oskasime.

Siis tuli veidi vihmaeelset tuult ja mina valmistasin kiiresti kaks pasteedivõileiba ning pistsin nad pintslisse. Umbes siis, kui teine võileib peaaegu pintslis oli, tõusis vihmaeelne tuul. Midagi hakkas meie katusealuse katuse pihta kopsima. Need olid käbid.

Harilikult teeb vihmaeelne tuul midagi sellist, et vuhistab paar korda ja asi vask, kuid seekordne hakkas pigem nagu vuhisema ja ei lõpetanudki ära. Mäletan end hüüdmas: “kõik kerged lendavad asjad ruttu ära pakkida,” ja seda, et sain oma leivad ja värgid parajasti siis kotti kui makaronipoti alumiiniumkaas pealt ära puhuti.

Meie väike metallkaminas susisev lõke oli üha valjenevas tuules muutunud leegiheitjaks ja heitis metsaalusele nii 20-25 meetrise sädemejuti. Ühtlasi kostus sealtpoolt mõnusat vuhinat. Imetlesime seda hetke ja siis meenus Gregikule, et kuskil teisel pool neid sädemeid on tema telk, milles ta peab öösel magama.

Tuul tuli iilidena merelt umbes nii, et aluspõõsastikku mööda vaadates paistis nagu oleksid keset liiklusvoolu ja sinu suunas vuravad näiteks nähtamatud autod. Tuul muidugi keeras auru juurde, aga rannapuud on sellist jama näinud ja naljalt oksi ega iseennast ei loovuta.

Peaksin ilmselt mainima, et kogu kirjelduv episood toimus oluliselt kiiremini, kui teile meeldiks kogeda. Need asjad toimusid rohkem nagu paralleelselt. Näiteks panin mina alles kilekotti ära ja imetlesin sädemeid kui telgi tõsiasja mainiti. Tõdesime paar hetke, et tõesti-tõesti: seal on telk.

Siis selgus, et tegemist ei olnud vihma eelse tuulega, vaid vihma aegse tuulega, sest kõigi meeleelundite meelest fantastiline tuuleline hetk läks käest ära: mööda metsaalust lähenes pahinal vihmafront. Umbes nii 25 meetrit sekundis.

Saabus vihm, mis üldse varikatusest ei hoolinud: ta tuli koos tuulega vastikute suurte piiskadena horisontaalis ja pigem isegi alt üles, arvestades, et mu pea oli räästast kõrgemal ja järsku enam midagi näha ei olnud. Kiskusin kapuutsi pähe, see täitus tuule ja veega ja mõistsin et mu esikülg on täiesti läbimärg. Keerasin selja ja tuul puhus kapuutsi pähe tagasi ning tundsin kuidas mu suurepärane kuiv selg ja tagumik on äkitsi täiesti läbimärjad ja kuidas vesi mööda selga allapoole teed otsima asus.

Vihm linnameheloogika vastaselt tuld ei kustutanud, vaid pigem nagu õhutas seda ja Gregik tormas tormi kätte oma telki päästma: mingi ebamäärase röögatusega suutis ta ka Kristeli omale appi kutsuda. Minu enda telk: harilikult selline mõnus kuppeljas mütsak oli muutunud tilgakujuliseks, umbes poole madalamaks ja tundus nagu selle vastu sügaks end nähtamatu jõehobu. Oleks telk tuule alla võtnud, oleks ta ilmselt paar kilomeetrit madallendu teinud. Tänan siinkohal kõiki oma telgi vaiapanijaid, sest ükski vai ei tulnud välja. Hoolimata sellest, et tuul ühe loigu mööda telgiserva üles puhus, oli telgis päeva lõpuks vaid parimal juhul nii teeklaasi jagu vett.

Kuskil korrigeeriti telgi asend ja fikseeriti too puude vahele, aga minul oli palju akuutsem probleem: see meeletu veehulk, mis maha tuli ei kavatsenudki maa sisse imbuda ja muutus selliseks tubliks loiguks ja tungis külma ja vastikuna läbi tossude. Ma seisin üha kerkivas loigus ja mind pritsiti tuletõrjevoolikust. Läks trumm, mingu ka pulgad, mõtlesin stoiliselt. Räästa all polnud ma mitte vihma vaid võimalike langevate okste eest.

Ilmselt sähvisid meie ümber ka välgud ja müristas, aga seda ei pannud eriti tähele. Me ootasime. Möödus piinarikas igavik, kuid ühel hetkel hakkas katus meie peade kohal uuesti tööle; tuul väsis. Istusin märjad püksid märjale pingile vastikuks ning avasin kilekoti, et teha veel mõned pasteedivõileivad.

Mingi ime läbi oli priimus oma töö teinud hästi ja Makaronid selles valmis saanud.

Taaskord triumfeeris inimene looduse üle.

Märkus endale: Telgi õhutusava enne maru kinni; telk kohta kuhu ei koguneks vesi; kallis matkavarustus teenib oma hinna tagasi nii uskumatu kui see poes ka ei tunduks.

Pärast väikest möödasõitu hüljatud kolhoosilautadest jõudsime Avaste oja kallastele, mis voolas kunagise Avaste soo ääres — antud osa soost on nimetatud ka Maalja sooks (Moaljad on muhu keeli maahaldjad). Omal ajal oli tegemist soosaarega, kuhu läks kõrvalkülla Kuresele talvetee, aga uuemal ajal kuivendati soo ära ja nüüd on see tee soise metsa vahel. Hirmus on see, et see tee pidada olema 2000 aasta vanune.

***

Ma pean teile Kuresest rääkima. Ma sinna ei jõudnud seekord, aga see on üks väga romantilise looga koht. Kunagi oli seal Litoriino mere rannik ja veel sellest varem ka saar. Igal juhul on jääajast rannik taganenud ja inimasustuse jälgi on kalmete kohaselt seal 1000 aastat, kui seda iidset teed mitte arvestada. Tollesama Soontagana üks pere (Maaljapere) ütles veel 1930ndatel, et on 22. inimpõlve samas kohas elanud.

Külateed aga olid paeplaatidel mis tähendas, et nad olid kohe algusest peale sillutatud ja neid sai luuaga pühkida ja seda ka tehti. Seda on näha, sest talude ümber olevad aiad hoiavad kultuurikihti nii meetri paksusena aga sealsamas kõrval on külatee väga õhukese mullakihiga. Kultuurikiht on aiad kohati laiali vajutanud. Igal juhul on kiviaedade tõttu teedevõrk säilinud, näha, ja väga iidne.

Küla tekkis allika ümber — külateed koonduvad selle juures. Ilmselt oli tegemist ohvriallikaga ja kui mina 2009 aastal seda kohta esimest korda nägin, siis see allikas voolas välja sellisest paekividega palistatud urust, mille kõrval oli ohvrikivi.

Järgmisel kevadel oli mingi kuradi masin talvel(?) allikakoha segi pööranud ja puruks teinud ja ohvrikivi haavanud ja allikahaldjas nuttis seal kõrval. Wikipedia Kurese artiklisse panin sellest pildid, kes tahab vaadata.

Igastahes jäi küla pärast küüditamisi tühjaks ja selle viimane elanik suri 1960ndatel maha. Nüüd on see ühe hea mehe karjamaa, kes seda kanti võsastumisest hoiab ja inimesi, kes ta loomi lahti ei lase lubab ta ka ligi, sest muististega tuleb nii teha.

Ühesõnaga on see selline anti-muistis mis on kõik üleni sinu peas kui sa sinna lähed ja seda lugu ja seda kohta üritad ette kujutada. See on natuke nagu liivlaste Tulli Lumi kontsert, et tähistad midagi mida ei ole ja oled päriselt nukker.

***

Igastahes Soontagana Avaste oja taga oli määratu sääseparv mis tahtis meid ära süüa ja siis me olime ühes talukohas metsaonni juures kes telgis kes onnis. Mina olin onnis ja toitsin kohalikku faunat ja suitsutasin omi riideid. Öösel hakkas tulema padukat ja mõõdukas kogus sellest immitses end läbi lae magamiskotti.

Tänavune marsruut oli Riisiperest Kihnu ning Pärnust rongiga tagasi. Kestis matk terve igaviku ja reisi läbivaks teemaks kujunes loodusjõudude trotsimine. Siiski: iga asi omal ajal.

Esimene päev

Kui 15 minutit enne väljumisaega rongini jõudsin, siis ühtki sõpra selles ei olnud. Viis minutit hiljem helistas Agnes ja ütles, et Kristeli kumm läks katki ja ta on kuskile kadunud ja et tulgu ma ka rongist välja. Perroonile jõudis üsna varsti ka Kristel kelle kumm puru, ratast lükates ja pooljoostes ja Agnes ise ja Gregik ning keda ei olnud, oli Rene. Kui me helistasime siis ta võttis toru ja ütles, et võtab parajasti sularaha.

Vaatasime kurvalt kuidas rong ära läks ja siis sõime Rene väljatehtud pirukaid ja ootasime kaks tundi rongi saabumist.

Seejärel sõitsime rahulikult Riisiperre ja sõitsime seni kuni asfalttee asemel oli kruusatee ja kruusatee muutus põlluvaheteeks ja siis sai otsa. Garmini nimeline seadeldis põrgust ütles meile, et tee jätkub mööda põldu, siis põlluvahet ja siis läbi metsa. Regio nimeline analoogseadeldis ei nõustunud.

Kuna olime maha sõitnud pika tee, jätkasime Garmini nimelise põrgust pärit seadme kuulamist ja panime mööda põldu uhama. Varsti leidsime kätte läbi võsa paistva lagedama sihi puude vahel ning tungisime selle suunas.

Üle peade kõrguvate kõrkjate vahel veeloike vältides ratast edasi lükates peletasime lendu ühe metskitse, kes kiljatuse saatel üle Agnese ratta tagaosa raketina metsa rabistas ning tervelt kaks igavest kilomeetrit hiljem jõudsime ühe teise põllu veerele, kus ühe puuhalu küljes umbes kümmekond sisalikupoega õitsesid.

Hiljem maakodus selgitas Gregiku isa, et olime läbinud ühe soosihi. Sauna sai ning sai ka näha ilmvõimatuvana koera kes hoidis kokku kogu oma energiat ning kes tagajalgu eriti ei liigutanud. Ta kõndis nagu masseeriks ta muru.

Alljärgnev peaks olema enam-vähem ammendav ülevaade TTÜ linnaku skulptuuride ja rämpsu suhetest. Ilusaid kultuurielamusi!

Aus rämps

Aus rämps jaguneb minu silmis kaheks: üks on ülikoolis üle jäänud või ülikoolile silma jäänud tehnika; teine on arusaamatu paas. Alustame tehnoprahist.

Selle kategooria elegantseim esindaja on vanast trafoskeletist (?) ehitatud tähevärav. Mis omakorda koosneb metallkaarele kinnitatud vanadest viilutatud raudteerelssidest. See on täielik taaskasutuse transformatsiooni süntees, et öelda midagi rafineeritud lugejale.
Rämpsuskaalal: 5/5

Tehnorämpsu etaloniks on hiigelsuur kopp, mis kuulus hiigelekskavaatorile, mis meeldis ilmselgelt mäendusrahvale niiväga, et nad alguses arvatavasti oleksid selle maja külge kruvinud, aga siis tuli arhitekt ja ütles, et see on meil maja mitte ekskavaator ja nii nad panid ta lihtsalt maja kõrvale.
Rämpsuskaalal: 5/5

Mäendus toob meid loomulikul moel arusaamatu paasi juurde.

Esiteks on lahmakas paasi metallvõrestikus, mis meenutab meile parimal juhul aega, mil Säästumarket oli Lidl’i stilistika sisse vehkinud ja poe ees samasuguste tarinditega oma logo üleval hoidis. Kas see on kuidagi eriti hea mure paelahmakas, et otsustati üliõpilastele näidata, et kivi on ilgelt suur? Kas neil oli mõte, et näe, meil on see suur kopp, näitame suurt kivi ka? Või öeldi kunstnikule: sümboliseeri kuidas me kive valitseme ja kunstnik oli laisk ja pani paelahmaka puuri? Mida kuradit?! Üks teooria on mul veel: võib-olla võeti Säästumarketi ideest šnitti ja see kivi peab meile näitama, mis mehed sellises majas omi asju ajavad?
Rämpsuskaalal: 5/5

Teiseks arusaamatu kivilind sama maja järgmise nurga juures — äkki tõesti piiritähisena. Kasutan väljendit “lind” väga vabalt. Kui eelmine toode oli aus kivi, siis nüüd on keegi lahmakat kõvasti räsinud. Mida see taies umbeski sümboliseerib? Kunsti mõttetust? Madalat ja rasket lendu sobimatu lennuvahendiga? Vihmale kisub, ma ütlen.

Kurat, ma ei saa: vaadake seda relakajoont seal kuju tagaküljes — mida paganat too meile peaks ütlema? Seda, et ainult tudeng ei lase üle käe vaid ka skulptoril on kiire ja täiesti pohhui? See on lähedal asuva EKA skulptuurikoja töömeetodite harjutamise ülejääk?
Rämpsuskaalal: 5/5

Kopa vastas, tudengimaja nurgas on miilustavad amööbid, mis on taas selline asi, et ma ei saa lihtsalt aru. Kas keegi harjutas töövahendite kasutamist, et kui see eelmine kivimass oli töödeldud ja lihvimata, siis nüüd prooviti ka lihvida ja nii valmis kogum ümaraid vorme? Viiks selle hoiatava näitena geneetikute maja juurde? Kui algselt oli taieses mingi pinge, sest see ülemine kivi rippus alumise kohal, siis nüüd on too katki kah veel.
Rämpsuskaalal: 4/5

Viimasena tahaksin arusaamatu paasi rubriigist välja tuua kolmanda eksponaadi, mille tõttu ma olen nüüd juba täiesti kindel, et EKA ei taha oma skulptuurirahva sodi prügilasse ladustada ja kasutab selleks TTÜ linnakut.

Nad on harjutanud kehaosade voolimist kivist, kõikvõimalikke töömeetodeid ja siis mõelnud, et kuidas see TTÜle maha müüa ja harjutasid siis ka teksti valmistamist, kirjutades “Õunatuumafüüsik” ja fikseerides sellega kivilahmakate saatuse tehnomainega ülikooli kõrval. Mis pagana asi on õunatuum? Teinud siis pasknäärivana.

See ese on nii halb, vormitu ja kole, et ma teadlikult väldin 6nda korpuse ukse kaudu käimist. Kuigi TTÜ lammutas enamuse kuuendast korpusest ei olnud ülikoolil raha nii julgete töömeeste palkamiseks, kes selle asja lähedal tahtnuks töötada. Nii jäänudki kuuenda korpuse pääsla lammutamisest puutumata. Võib-olla on see kobakas nagu Tahma-Toomas, keda vanarahvas tavatses naabri ukse taha sokutada ja kes seda teisele ei viinud oli küla naerualune.
Rämpsuskaalal: 5/5

Sümboolika

Sümboolika varitseb meid peaukse juures ja paraku rämpsuskaalal väga ei mängi.

TTÜ logopostament on metallplaatidest konstrueeritud post. Võimalik, et loodud mingist seadmest ülejäänud metallkobakate monteerimisel aga võimalik, et loodudki päriselt.
Rämpsuskaalal: 1/5.

Juulius on üks üsna uus lisandus, kes oponeerib logopostamendi rangusele ülemäärase ümaruse ja karikeeritusega. Mind meeletult häirib selle kuju tekkel, mis oleks justkui tehtud nii, et skulptoril tuli ühtäkki meelde, et müts puudu; kaapis seni ümarasse pähe soone sisse ja mätsis lahtikaabitud materjali mütsinokaks ja juusteks. Joonis allpool. Mul on valus tast mööduda, sest kujutan alati ette seda verist ranti ja lihast ja koljust vormuvat teklit.
Rämpsuskaalal: 0/5.

Dekoratiivne kunst

Osa skulptuure on selge ornamentika; mainin siin vaid objekte ja jätan vahele näiteks põneva nõukogude mosaiigi fuajeenurgas. Ilmselt unustan siin mõned inimeste näotahvlid ja midagi olulist.

Temaatilisest kunstist on üks tore asi Arheopterüks, mille leiate Küberneetika Instituudi maja trepikojast esimese-teise korruse vahelt. Unustasin ta pildistada. Ta on arusaamatu aga tolle nimi ja õnneks ka kuju meenutab mingisugust tehnoloogilist lindu. Samas näeb ta välja nagu midagi, mida saaks ehitada, kui minna tüki hea nahaga prügimäele ja siis vitraaži tinaraamid reljeefse plastikuga kokku sulatada.
Rämpsuskaalal: 4/5.

Teine selle kategooria esindaja on vase sulamist hammasrataste ja nihiku kompositsioon, mis üht peamaja koridori ehib. See ennetab aurupungiliikumist ilmselt kolme-nelja aastakümnega. Foto ei ole kiiva pildistatud: see on üleüldise minnalaskmise raames lihtsalt viltu seinale kruvitud, et vähemasti midagi häiriks.
Rämpsuskaalal: 0/5.

On üks maasse vajunud konteineri küljes olev kell, mis ehitati koos tudengimajaga ja kahjuks väga mittekäidavasse kohta. See on ilus, tal on mõnusalt ebamäärane taustavärv, mis stimuleerib kellast erinevaid silmaretseptoreid ja ta muudab mõttetu sümmeetrilise nurgataguse huvitavaks. Mõistsin just, et see rõõmustab mind alati kui sealtkaudu minema juhtun.
Rämpsuskaalal: 0/5.

Tseremoniaalskulptuurid

Kuna skulptuure lisatakse kinnistule tihti asjade mälestuseks, siis tuleb täielikkuse huvides mainida kaht sisehoovil paiknevat ansamblit. Nende hindamise jätan mugude närvide säästmiseks kellelegi teisele.

Esiteks vanade katkiste akadeemikute büstid betoonpostidel, mis vanasti olid spaleeris rivis, aga nüüd paiknevad kaootilisemalt ja valgustatumalt ning omavad väikesi betoonpostipoegi olemasolevate akadeemikute rahustamiseks, et kui keha rikki läheb, siis tehakse sellest betoonmulaaz, et tudengid saaks mõelda, kes või miks too tundmatu inimene siin. Siit idee TTÜle, et pange neile maitsekad QR-koodid juurde, mis Wikipedia artiklitele viitaksid.

Teiseks rändrahn jääajast, mis mälestab Saksa okupatsioonist ja Nõukogude okupatsioonist pihta ja surmasaanuid. Isiklikult oleks teinud mingi pronksist masendava augu, kust hämarusest käed-jalad ja kuuldamatud oiged kostuksid. Kui seda elektriga või keskküttega soojendada, siis auruks sealt talvel ka halvaendelist auru…

Kadunud taiesed

Aastaid tagasi, kui endale lubasin, et see näitus tuleks üles pildistada, olukord hoopis huvitavam.

Nimelt oli IT-maja fuajees üks mõnus vanadest klaviatuuridest monoliit, mille esiküljes oli roosa lilleline Jeesus Kristus ja tagaküljel betoonivalus paljas naine. Sellel vähemasti oli mõtteline külg oma interneti, kultuse, porno, rämpsu ja monoliidi teemade osas väga paigas.
Rämpsuskaalal: 4/5.

Teine kadunud “taies” oli puhas betooni ja roosteromantika nimega “Pilvedest või pilvedesse”, mis kujutas endast kaht vana Mustamäe maja betoontreppi, millest üks murenes lihtsalt maas, teine oli pandud valepidi maasse püsti nii et astmed olid lühikesed, kõrged ja vastikud ronida ja mis nägi küll välja, nagu ta oleks pudenenud pilvedest ja oli ka seetõttu omamoodi kunstilise ivaga.
Rämpsuskaalal: 5/5.

Kokkuvõtteks

Loodetavasti saite hea ülevaate Tallinna Tehnikaülikooli skulptuuritaristu kõige olulisemast läbivast joonest. Ilmselt jäi midagi pildistamata ja saate sellest mulle kommentaariumis meelde tuletada.

Eelnev ei väljenda ilmselgelt autori tööandja seisukohti.

Euroopa võlakriisi algusest on möödunud üle 2 aasta ning selle lõppu veel oodata ei ole. Kriis tekitas võlguolevatele riikidele tõsiseid majandusprobleeme, selle halvimaks tagajärjeks on paraku Euroopa poliitilise diskursuse mürgitumine mis on meid viinud kitsarinnaliste natsionalistlike väideteni millest lootsin meid juba üle olevat.

Selleks, et situatsiooni keerukust paremini selgitada mõtlesin välja väikese hoiatava jutustuse, mis selgitab krediidikriisi tekkepõhjuseid lihtsal moel hoomatavalt.

Kujutage endale ette keskaegset linna muinasjutus — kitsad tänavad, käsitöölised, hobuvankrid jne. Meie keskaegses linnas huvitavad meid kolm inimest: Kingsepp, Pagar ja Pagari Naine. Kõigi mäletamisi on Kingsepp Pagarilt alati leiba ostnud, Pagar omakorda alati Kingsepalt kingi ostnud — nii endale kui Naisele, kellele ilusad kingad alati meeldinud on.

Ühel hetkel tuli Pagarile aga mõte: kuna ta pidevalt oma pagariäris oli ja majast harva välja sai, otsustas, et tal pole uusi kingi sugugi nii tihti tarvis. Ta mõtles veidi järele ja otsustas et suudab arvestatava hulga raha kokku hoida, kui vanades lääpatallatud kingades ringi kooserdab. Lisaks vestles ta pikalt (ja see polnud sealjuures kerge) oma Naisega, suutes talle selgeks teha, et ka team peab uute kingadega raha kokkuhoiu mõttes ootama. Naine ei rõõmustanud, aga jäi lõpuks nõusse, et säästes on nad lõppkokkuvõttes rikkamad.

Kui Pagar jalanõude ostmise lõpetas, ei suutnud Kingsepp enam ots-otsaga kokku tulla. Ta hakkas elama säästudest, aga lõpuks olid kõik ta säästud Pagari käes ning tema omadega laostunud. Nii läks ta oma kauaaegse sõbra Pagari juurde ja palus talt laenu. Pagaril oli tekkinud paras hulk vaba raha ning ei teadnud ise ka hästi, mida sellega edasi teha. Seega otsustas ta sellest veidi Kingsepale laenata. Pagar pani selle võla oma raamatupidamises varade hulka ning Pagar sai rikkamaks hoolimata sellest, et raha ära andis.

Nii kestis see mitu aastat. Iga aasta palus Pagari Naine kas nad nad äkki võiksid ilusad uued kingad osta ning iga aasta selgitas Pagar oma naisele, et on targem seda mitte teha — selleks, et Naist veenda ja oma väidet kinnitada, näitas Pagar talle oma raamatupidamist, mis näitas selgelt, et nende rikkus pidevalt kasvas.

Nii laenas Pagar Kingsepale raha edasi ning Kingsepp sai edasi leiba osta — ning pagari Naine unistas ohvrimeelselt uutest kingadest edasi.

Ühel päeval mõistsid Pagar ja Kingsepp et Kingsepp ei suuda seda võlga mitte kunagi tagasi maksta. See muidugi tähendas, et Pagar polnud tegelikult rikkamaks saanud — kogu tema ja ta naise ponnistuste läbi saadud raha oli läinud.

Pagar elab surmahirmus, et ta naine ühel päeval avastab, et sääste tegelikult polegi. Kuna teda ennast asjaolude tekkimises Kingsepaga samaväärselt süüdistada saab, räägib ta Kingsepa kohta halba: Kingsepp on laisk, ei tööta, ei tea kuidas rahaga ümber käia. Kingsepp süüdistab samaaegselt Pagarit, väites et Pagar sunnib teda vaesusse, ning vihkab kõiki, kes pole tema pere liikmed.

Selles loos pole tegelikult kedagi, kes süüst puhtaks jääks ning omavaheline hõõrumine tegelikult kuhugile ei vii.

Põhjus on üsna lihtne: ma lugesin läbi hoone kavandi ja leian, et selline hoone sellises kohas oleks mingil määral lahe ning tänav seeläbi veidi ühtlasema tänavajoonega. Kuigi too pisuke puumaja seal Tõnismäe nurgal, Kosmose vastas on omajagu armas vaadata, on ta ümbritsevat konteksti vaadates pigem relikt, mille puhul võib südame küll kõvaks ajada.

Kui tegemist oleks selle kandi ainsa avarust pakkuva kohaga, oleksin ma raudpoltkindlalt selle arengu vastu: ma vihkan Barcelona taolisi majamüüridest koosnevaid klaustrofoobseid ahistavaid tänavaid. Pilk peab alati kuskile kaugemale pidama jääma ning Tallinn on seni seda joont ülihästi hoida suutnud. Narva maantee Hobujaama peatus siin veidi vääratab, kuid õnneks on tänav ise piisavalt lai.

Kosmose juures on rohelust ja madal hoonestus, mis lubab pilgul puhata ja hoiab ahistavuse eemal. Kuju ja paar puud on küll tore eesmärk, aga linnakujunduslikult on seekord uuest majast pigem võita kui kaotada.