Minu meetod avalike esinemistega toime tulla on teha kõikvõimalikud vead ning avastada, et neisse ei sure. Olen unustanud aulas luuletuse; olen väitlusgrupis suutnud minna täielikku ajuhalvatusse ja mitte midagi öelnud; siin maininud ilmselt oma Skypevestlust ühe esimese loengu puhul ja nagu mulle tundub, jätkan oma hõlmaga maad riivavat tähelendu ka näiteks riigitelevisiooni sattudes.
Ühel unisel sessihommikul pidin sügavalt unisena ühe järeltöö läbi passima. Äratus, püksid, särk, kampsun, hambad, kott, saapad, rahakott, võtmed, müts, palitu, õu. Liftis mõtlen, et peaks ilmselt juuksurisse minema sest samas vaimus jätkates olen teleris ja nagu metsjeesus. Ma muidugi ei teadnud, et olin juba mängu kaotanud ja revolver oli juba laetud.
Passin värgi läbi; helistab Aktuaalne Kaamera ja tahab Megauploadi ja ACTA teemal vestelda. Üldse ei taha; samas ei saa teisalt oma maailma päästmata jätta kah. Nõustun intervjuuga. Tolles filmilikus paralleelreaalsuses tõmbuks püssikukk klõpsuga vinna.
Võttegrupp saabub; teen neile žestina kardinate abil valgusbalansi sõbralikumaks; Selgitan probleemide tausta. Valgus, kaamera, sõidame. Jõllitades huviga mikrofoni, vilksamisi kaamerat vaadates, Arnold Rüütli igavesi lauseid tehes jõuab intervjuu lõpuni.
Jõuan koju, midagi kõdistab kurgu alt. Oi. (Kõmaki, ja paralleelmaailm on püssirohulehka ja verd täis). Mu T-särgi lipik ei ole selja peal. Ta on hoopis mu kurgu all. Tõmban käed varrukatesse, keeran särgi ringi ja mõtlen, et hea tüüp olen ikka.
Mingi tunnikese pärast märkan oma särgivarrukat. (Kõmaki; veri, ajutükid, karjed, pimedus). Särk on pahempidi.
Avastasin kogemata uue ametliku ACTA vastase protestimeetodi.
Luban näidet kasutada õppetegevuses.
