88,83%

See kõik juhtus pärast ajaloo, igasuguse loogilise reaalsuse kadu. Singulaarsus oli tulnud ja läinud ja suurem osa kodugalaktikat ei oli asendunud entiteetidega, mis töötlesid ja ehitasid “midagi”. See oli kaootiline tehnoloogiline supp, mille eesmärk taandus seosetuks semantiliseks taustradiatsiooniks. Selles orienteerumine oli määratud hukule. Seda isegi täiesti otseses mõttes, sest isegi lokaalses tasandis infot koguvad entiteedid olid omaenese struktuuri kasvatades enesesse sulgunud. Nendega oli juhtunud midagi sarnast mustade aukudega, mis omaenese massi tõttu muu maailma jaoks olemast lakkavad: andmete kuhjumisel kulus nende haldusele ja hooldusele ühel hektel kogu pidevalt täienev ja juurde-ehituv vastne arvutusvõimsus. Nad rajasid end juurde kuni energia lõppes või kuni mõni teine neid endaks ümber töötles.

Paljud süsteemisuurused hiidehitised kasutasid mateeriat vaid karkassina mateeriaga vähesuhestuvate mõõtmete kooshoidmiseks. Kustusid tähed.

Entiteedid koloniseerisid süsteemi väga tõhusalt, kogudes eraldi tumeda aine, sorteerides planeedid elementideks ning ehitades kohaliku päikese ümber energiakogumiskera, millele hakkas toetuma ülejäänud mass. Selline ehitamine oli justkui omalaadne miljoneid aastaid vältav gravitatsiooniline tehnoballett, kus süsteemi mass aegamisi korrapäraselt ümber tähe paigutub. Oli muidugi ka väiksemaid vaatlejaid, igaühel omad eesmärgid, kuid suuremas plaanis muutsid nad maailma umbes samavõrra nagu bakterid töötava immuunsüsteemiga inimest. Suured tõrjusid nad eemale ja energianäljas kogunesid nad veel paistvate tähtede lähedusse.

Üks nendest väiksematest oli uurija. Kuigi ta oli oma peremehega üsna tihedalt seotud, oli ta piisavalt autonoomne ja tõhus. Ta oli üks parematest varjujatest-vältijatest ja eksisteeris selleks, et entiteetidesse integreeruda. Reeglina tutvus ta süsteemi osadega ja nad arvasid, et tegemist on mõne olulise pooleli oleva komponendiga või mõne hooldusseadmega, mis uurija kompaktsust arvestades peaaegu usutav võis tunduda. Aegamisi liikus ta süsteemi keskmeni, tuvastas selle tööpõhimõtte ning lahkus sama vaikselt kui oli ilmunud.

Seekordne uurimisobjekt kujutas endast “kohevat” planeeti: see tähendab, et planeet oli paari kilomeetri sügavuselt läbi kaevatud ning antud materjalist umbes kaks korda samapalju peale ehitatud. Tegemist oli süsteemi ainsa suurema struktuuriga ja selle vanuseks võis erinevate märkide järgi olla pool miljardit aastat. Väljas kiirgas kogu kompleks vaid üht sõnumit, täpipealt kord iga sekundi tagant: 88,83%.

Lähemal vaatlemisel oli selge, et tegemist oli “valmis” struktuuriga ja selle siledat välispinda kirjasid väiksemate kokkupõrgete poolt jäänud kraatrid. Entiteetidele karakteristlik laiendustegevus puudus täielikult. Siin-seal oli näha kaitseseadmete angaare, mis mustade kuupidena pinnast välja paistsid. Ühest sellisest uurija end sisse lasigi. Uurija märkis ühe ebatavalisusena õhulüüsid, mis viitas, et kompleksil oli oluline hoida teatud kindlat gaasikeskkonda. Kõigepealt kaitsekoridorid, siis teeninduskoridorid. Uurija parkis end ühte sellisesse ning valmistas kohalike väiksemate koridoride jaoks sobivate roomikutega uurimissondi.

Sond tuvastas õige pea atmosfäärianduritega orgaanilise aine suureneva gradiendi ning liikus selle suunas. Ta avas teenindusluugi, olles rahustanud kohaliku monitooringusüsteemi ning veeres ruumi, mis oli umbes jalgpalliväljaku suurune. Ruumi põrandat kattis kleepuv vedelik. Inimsensoorika kirjeldaks ka vedeliku ebameeldivat lõhna, kuid sond registreeris lihtsalt ainelise koostise orgaanika lagunemisel tihti tekkivate jääkidena. Ruumi tagumises servas oli puhastusseadmete komplekt, mis eemaldas seintelt ja esemetelt tolmu, imes põrandalt vedeliku, kiiritas UV ja gammakiirgusega ning jättis enda taha valge sileda läikiva pinna. Ruumis olid 16 korrust kõrged neljakandilised trossidega fikseeritud metalltornid, igal korrusel lugematult (65536, tuvastas sond) konsoole ühetaoliste seadmetega, igaühe juures rippusid laest voolikud.

Sond liikus tornide vahel kaht püdelat roomikujälge jättes üle ruumi, lahustas kaldteel lintidelt aine jäänused ning lasi avada kuuemeetrise ukse. Selles ruumis oli palju poolläbipaistvaid silindreid, mida sai täita vedelikuga, kuid paistis, et ruum ei ole aktiivne. Sond liikus atmosfäärivõngete tugevnemise suunas ruumist alanud liini pidi edasi, liitus veel mitme konveieriga ning jõudis ruumi, millest helid algasid.

Liin kandis ruumi lõdvalt rippuvaid karvaseid bioloogilisi, käivitas nad keemiliselt korraks, et nende korrasolekut testida ning praakis riknenud ja deformeerunud isendid välja. Seejärel lõdvestati nad ning kinnitati teisel liinil saabuvate seadmete külge. Seejärel komplekteeris seade nad 256 kaupa montaažiplaadile, mis kulges edasi suurde saali, kus ribad liideti ning korrusteks tõsteti. Ühe sellisega rändas sond kaasa.

Bioloogilised paiknesid ruumis, nad käivitati. Sellele järgnes üsna pikk töötsükkel, mille käigus bioloogilised seadet oma jätketega pealtnäha seosetult manipuleerisid, seejärel veidi lühem valgustamata puhketsükkel. Nad läbisid järelvalve ja sekkumisega sadu tsükleid. Kui mõni neist riknes, lagunes ta seadmesse ning umbes kakskümmend tsüklit hiljem lõpetas kogu ruum tegevuse. Seejärel saabus koristusmeeskond, moodulid võeti lahti ning ruum täideti uute bioloogilistega.

Uurija võttis selle info vastu juba süsteemi serval, järgmist reisi arvutades.

Ahvid seal kuskil planeedisügavuses muidugi jätkasid Shakespeare’i kogutud teostega.

Inspireeritud siit.