Marslaste pealetung

Selle kirjutise originaaliks on Charlie Strossi blogisissekanne. Tõlgin selle eesmärgiga jagada üht parimat viiruslikku positiivset metafoori, mida viimasel ajal kohanud olen. Avaldatud autori loal.

“Hääletamine ei muuda midagi — lõpuks võidavad poliitikud.” See pole alati nii olnud, kuid selle sõnumi variatsioone kuulen viimasel ajal üha rohkem ning seda mitte ainult Ühendkuningriigis.

Miks tunneme end poliitiliselt jõuetuna? Miks on maakera nii ilmsel moel põrgu vedamiseks korvi visatud? Miks ei suuda seda keegi parandada?

Esitan oma (veidi vallatu) hüpoteesi tööversiooni…

Asi hakkas mädanema 19ndal sajandil, kui Ühendriikide seadusandlus hakkas korporatsioone de facto isikutena tunnustama. Kerime vana maailmakorra kokkukukkumisest ja kaasaegsest moodsast kolonialismi teisest lainest edasi: hetkel, mil USA pankrotis Briti impeeriumilt maailma hegemooni võimujärje üle võttis, eksporditi nende korporatiivmudel kõikjale — Ühendriikide diplomaatid (ja sõjavägi) rakendati riigi korporatsioonide huve täitma.

Korporatsioonide prioriteedid ei ühti meiega. Nad on taruorganismid, mis kihavad sülemisse liitujatest ja sellest lahkujatest: liitujad allutavad oma eesmärgid kogumile, mis rügab kolme korporatiiveesmärgi: kasvu, kasumi ja valu vältimise nimel. (Valu, mida korporatiivorganism väldib, tähendab siin kohtuprotsesse, süüdimõistmist ja aktsiahinna langemist.)

Korporatsiooni keskmin eluiga on umbes 30 aastat, aga potentsiaalselt on nad surematud; nad elavad ainult hetke nimel, minevik neile (tänu raamatupidamisperioodi tsüklite lühidusele) huvi ei paku ning sama kehtib ka kauge tuleviku kohta: samuti avaldub neis ühiskonnavaenulik empaatia puudumine.

Korporatsioonide grupid teevad oma kolme eesmärgi püüdmiseks kaubanduslepingute läbirääkimistel ühist lobitööd. Seadusandja endid pommitakse avalikult (negatiivses valguses uudistesse sattumise alatise ohuga ähvardades) ja varjatult (rahastades valimiskampaaniat). Tollide ja kauplemitingimuste üldsõnalised lepped ja neist lähtuvad uusi omandivorme tekitavad kokkulepped loovad seadusse kirjutatuna uue makromajanduskliima: tulemusena ei juhi rahvustaseme poliitikud enam oma maa majandust.

Korporatsioonidel, kes pole inimliigist, puudub patriotismist lähtuv lojaalsus; vabakaubandusrežiim lubab neil kolida sinna, kus maksud ja palgad on madalad ja kasum kõrge. Hiljuti nägime seda Iirimaal, kus hoolimata rangest säästueelarvest hoidis hirm rahvusvaheliste firmade deserteerumise ees ära tulumaksu tõusmise.

Mõnda aega pärssis kommunistliku maailmakorra olemasolu seda protsessi, pakkudes oma vigadest hoolimata elukorralduseks konkureerivat paradigmat. NSVL-i kokkuvarisemine 1991 aastal ning Hiina otsus arengumootori käivitamiseks riigikorporatsiooniks moonduda kaotasid korporatiivsüsteemile suurema vastuseisu.

Tänaseks elame ülemaailmses riigis, mille struktuur on loodud tagamaks heaolu inimlike motiivideta olenditele. Nende tohutu kontroll meedia üle tagab meie tähelepanu libisemise neid ähvardavatelt ohtudelt. Samuti on neil üüratud ressursid pidamaks kohtuprotsesse, kui keegi avalikult sekkuma peaks; säärane tegevus on keelatud vaid mõnel üksikul erandjuhul. Indiviidideks atomiseerituna on inimesed seega kas kaastöötajad (kuni toitvat kätt ei hammusta on tegevjuhi või poliitikuna väga mõnus elada) või sõidab teerull neist vastupanu korral üle.

Teisisõnu on toimuv tulnukate invasiooni tagajärg.